maal: October 2013

Lühiülevaade Maalimaterjalidest: värvidest, pigmentidest ja sideainetest

Värvid

Vanaaegsed meistrid valmistasid enamasti kõik vajaminevad materjalid ise ette, siis tänapäeval kunstnikud võtavad värvide või kruntide valmistamisest harva osa. Kõik värvid koosnevad peamiselt värvainest (pigmendist) ja sideainest. Värve saab jaotada vastavalt nende füüsikalistele omadustele, tooraine päritolule või selle järgi, kuidas neid toodetakse. Pigmendid on vees lahustumatud, värvimullad - lahustuvad. Kui pigmendid on puhtad, siis ei tohi need sisaldada täiteaineid, samuti teisi värvaineid värvitooni parandamiseks. Parimad värvid on need, mille koostises on enamus pigment. See muudab ka värvide hinna kõrgeks. Mida rohkem on värvi koostises täitaineid, seda odavamaks läheb küll hind, kuid koos sellega madaldub värvi kvaliteet.

Parameetreid, mille järgi värve hinnata, on mitmeid. Värvi omadused võib tinglikult jagada kolme gruppi. Esimese grupi moodustavad värvi füüsikalised omadused nagu viskoossus, tihedus, kuivamisaeg ja sobivus teiste värvidega. Viskoossus on seotud aine voolavusega ning selle all mõeldakse vedeliku võime seista vastu kuju muutustele. Mida kõrgem viskoossus, seda paksem ja vähem voolavam on värv. Enim mõjutab viskoossus värvi pinnale kandmist. Ka värvi tiksotroopsus on seotud viskoossusega – segades muutuvad tiksotroopsed värvid vedelamaks, seistes saavutavad aga ajapikku oma esialgse viskoossuse. Tiheduse kaudu väljendatakse värvi kaalu mahuühiku kohta (kg/l). Ei tohiks kõrvale jätta ka värvi kuivaine jääki. Kuivaine all mõistetakse seda kuivamisprotsessis mittehaihtuvat, sideainest, pigmendist ja täiteainetest koosnevat värvi osa, mis moodustab pinnale värvikile. Mõistetavalt sõltub katvus paljuski aluspinna iseärasustest, näiteks imavusest. Värvi kvaliteeti võivad mõjutada ka selle säilivusomadused. Tüüpilisemad kahjustused värvi pikal seismisel on viskoossuse muutus, lahusti ja sideaine eraldumine (lahusti kihistumine värvi pinnale) ning läike muutus. Värvi omaduste teise grupi moodustavad optilised omadused: värvus ja läige. Läikivamad pinnad peegeldavad paremini valgust. Kolmanda grupi moodustavad mehaanilised omadused nagu nakkuvus aluspinnaga ehk adhesioon, värvikile elastsus ja tugevus, vastupidavus UV-kiirgusele, kemikaalide-, ilmastiku-, kuumuse- ja korrosioonimõjudele. Alljärgnevalt kirjeldatakse veidi pikemalt mõningaid värve.

a) Õlivärvid

Õlivärv on tehtud kuivatatud taimeõlist (nt linaseemneõli) mis on segatud kõrge kvaliteetsete pigmentidega, et moodustuks siduv värvi pasta. Kuivatatud õli kasutati juba 1. sajandil meie aja järgi, 12. sajandil mainitakse linaseemneõli kui sideainet värvides.

Vajaduse korral värve lahjendatakse. Et värvide toonid ei muutuks, kasutatakse lahjendamiseks eeterlikke õlisid (nt tärpentin). Värvi elastsuse, parema sidususe, voolavuse ja pintseldamise võimaluse saavutamiseks lisatakse mitmesuguseid lisandeid nagu näiteks vaike, (nt mastiks, dammara jt), või ka vaha (nt mesilasvaha). Kuna õlivärvid kuivavad pikkamööda, on maalimise juures suhteliselt kerge parandusi teha. Kui soovitakse kuivamist kiirendada, kasutatakse sikatiive, heade õlivärvide kuivades nende toon ei muutu.

Värvi valmistamise protsess on erinevatel õlivärvidel erinev. Ei ole kindlaks määratud õlivärvi valmistamise standardeid. Selle tagajärjel on palju erinevusi erinevate firmade toodetel. Mõni on püsiva koostisega, mõned on väga läikivad, mõned matid jne. Iga kunstnik võtab kasutusele selle, mis sobib tema keskkonna ja tema tööga.

Õlivärvidega maalitakse põhiliselt kahel klassikalisel viisil. Esimest neist kutsutakse alla prima tehnikaks. Alla prima eeldab kiiret ja hoogsat maalimist. Pilt valmib ühe või kõige enam kahe seansi jooksul, mis toimuvad enne kui värvid kuivada jõuavad. Teine võimalus õlivärvidega töötamiseks on mitmekihiline maalimine. Mitmekihilises maalis kasutatakse erilisi läbipaistvaid või poolläbipaistvaid vahekihte – lasuure (neid võib olla mitu kihti). Need maalitakse õlis lahustunud vaikudest valmistatud lakkidega, kuhu on sageli lisatud ka pisut värvainet.

b) Temperavärvid

Temperamaalikunst on pärit antiikajast ja on säilinud kuni tänapäevani. Erinevaid maalimistehnikaid käsitlev teaduslik kirjandus nimetab temperaks värvide sideainet, mis koosneb naturaalsest või kunstlikult valmistatud emulutsioonist. 15 – 16. sajandi Itaalias tähendas sõna "tempera" värvide sideainet kui niisugust, iseäranis aga loomse või taimse päritoluga liimi. Hilisema aja jooksul on tähendus kitsenenud ning mõistakse tempera all värve, mille peamine koostisosaks on muna, mis oli segatud pigmentiga. Keskajal oli muna sideainena vaata, et värvide peamine koostisosa ning kasutati nii seina- kui tahvelmaalis. Reegliks oli, et temperale lahustamiseks lisatav veini kogus pidi olema täpselt sama suur kui eelnevalt kasutatud munade kogus. Mõõtühikuks oli "munakooretäis", mis tegi eksimise võimatuks. Saksamaal asendati vein õllega (ju oli õlu saksa kunstnikele hinge- ja kõhulähedasem), Venemaa ikoonimaalijad lisasid temperale omakorda leivakalja, sest arvata võib, et õlu või vein kulus munkadel muuks otstarbeks. Ent munakollase ja lahusti vahekord jäi igal juhul ja igal pool samaks.

Tänapäeval mõistame tempera all niisiis värvi, mitte sideainet. Sideaineks on tänapäeval kunstlik emulsioon. Maal, mis oli vanasti munatemperaga teostatud, vajas ilmtingimata lakkimist, kuna värvid lahustusid vees veel pikka aega. Tänapäeval on värvaine koostises peale muna ja kaseiini veel kiirestikuivavad õlid ja vaigud, mis muudavad lakkimise mittevajalikuks. Seega ei pea tänapäeva kunstnik temperatehnikat kasutades pildi värvide säilimise huvides pooltki seda vaeva nägema mis ennemuiste. Kõige levinumad on praegusajal muna-, kaseiin- ja kummiaraabiktempera. Kuni õlivärvide täiustamiseni XV sajandil oli munatempera üks levinumaid maaliliike terves Euroopas. Õlimaali pealetungi mõjul unustati tempera mõneks ajaks ära, kuigi mitte eriti kauaks. XIX sajandi teisel poolel olid kunstnikud üle maailma ametis värvide tarvis uute sideainete otsimisega. Leiutati palju uut, kuid ühtlasi taasavastati ka unustatud tempera. Naturaalne emulsioon asendati vaid kunstliku emulsiooniga. Taassündinud tempera asus uue jõu ja hooga kibekähku Euroopat vallutama. Tehnoloogiliselt on temperal palju kokkupuutepindu õlimaaliga ja seetõttu nimetatakse temperat ja vahamaali mõnikord õlimaali emaks.

c) Liimvärv

Liimvärvid on tänapäeval kasutusel seal, kus kunstnik peab katma äärmiselt suuri pindasid ning värvi kulub sõna otseses mõttes ämbrite kaupa. Ajaloolisest vaatevinklist on liimmaal olnud ka omaette maalimisžanr, kuid just seesama ajalooline vaatepunkt toob välja ka liimmaali suurima nõrkuse. Nimelt võib liimmaal, juhul kui sideaineks on kasutatud loomseid liime, lihtsalt roiskuma minna. Et seda ennetada, lisatakse värvi sisse antiseptikuid (tenool, formaliin jne.)

Kindlasti on tähtsam siiski materjal, millega maalitakse. Loomse päritoluga liimide valik on olnud aja jooksul väga lai: nahaliim, pärgamentliim, mis oli Lääne-Euroopas XIV - XVIII sajandil eelistatuim, kindaliim, jahimeeste liim, luuliim, kalaliimid, tehniline- ja toiduželatiin. Eraldi grupi moodustasid taimsed liimid - nisu-odraliim ja linaliim, mis mõlemad ka liimmaalis ühtviisi hinnatud on olnud.

Liimmaali aluseks sobivad linalõuend, lauapind, vineer, papp, papile või vineerile kleebitud lõuend. Kruntidena kasutatakse kas kalaliimi või nahaliimi veelahust. Veelahust segatakse omakorda kas kipsi, kriidi või kaseiiniga.

Et anda liimile suuremat elastsust, lisatakse pehmendajaid. Parim neist on mesi. Pehmendajat lisatakse mitte rohkem kui veerand osa. Teise võimalusena pakutakse pehmendajaks glütseriini, kuid see on tegelikult lubamatu, sest glütseriin olles ise hügroskoopne muudab liimmaali niiskusest sõltuvaks.

Liimmaalide puhul on eriliseks tunnuseks see, et liimmaali värvid segab kunstnik ise kokku ka tänapäeval. Kui maalitakse lõuendil, siis võetakse vajalikku värvi pigment, mis lahustatakse taimses liimilahuses. Kui aluseks on laud, vineer või papp, lahustatakse värvipigment naha-või kalaliimi veelahuses. Kui liimmaali soovitakse pikemalt säilitada, siis tavaliselt ta lakitakse. Lakid ja tärpentin, mis põhinevad kuuse- ja männivaigul, pole selleks tööks just parimad, kuna põhjustavad värvide tumenemise. Seetõttu soovitatakse appi võtta eeterlikke õlisid sisaldavaid lakke ja tärpentine nagu näiteks lavendli ja rosmariini õlist valmistatuid. Teine hea moodus liimmaali kaitsmiseks on selle katmine mesilasvahaga. See tuleb sulatatud olekus ettevaatlikult maalipinnale laiali hõõruda.

d) Akrüülvärvid

Akrüülvärv kuulub vesivärvide perekonna. Akrüül on sünteetiline plastvärv ning tema eluiga sai alguse 1960-ndail aastail.

Tema toonid on eredad ja silmatorkavad ning tänu oma keemilisele koostisele on akrüül ka elastne, heade katteomadustega ning mittepleekiv. Akrüüli saab veega lahjendada, kuid ainult enne maalimist. Kuivanud värvi enam veega lahustada pole võimalik. Õhukesed ja keskmise paksusega värvikihid kuivavad 5 - 30 minutiga ja neid võib koheselt peale kuivamist üle maalida. Mõnele värvitoonile, mis on pisut liiga läbipaistev, segatakse juurde valget värvi. Akrüülvärvid võivad olla nii pärlmuttertoonidega, neoontoonidega, metalsed jne.

Maalipinnaks kõlbab akrüüli puhul peaaegu igasugune pind, peaasi, et see oleks rasvavaba (lõuend, papp, paber, puit, puitkiudplaat, klaas, betoon, kivi, kile, savi).

Akrüülvärv kuivab veekindlaks ega nõua välismõjude eest kaitsmist. Kui seda kindluse mõttes siiski soovitakse, võib pildi panna klaasi alla või katta värnitsa või lakiga.

e) Alküüdvärvid

1920-ndate lõpul võeti kasutusele alküüdvärv, mis võitis kiiresti poolehoiu ning kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Erinevalt õlivärvidest, mille sideaine värnits valmib küllastunud õlide kuumutusprotsessi tulemusena, saadakse alküüdvärvi sideaineks olev alküüdvaik looduslike õlide sünteesi tulemusena. Lihtsustatult kujutab alküüdvaik endast rasvhapete, alkoholide ning pehme kuivatatud õli segu. Valmis alküüdvärvi omadused sõltuvad suuresti nii sideaineks kasutatud õli tüübist (nt linaseemne-, soja-, männi- või kookosõli) kui ka kogusest. Mida suurem on õli sisaldus, seda elastsem ja ilmastikukindlam on moodustuv värvikile ning seda enam sarnanevad tema omadused õlivärvile. Väiksem rasvasisaldus tingib jäigema ning tugevama kile. Alküüdvärvi lahustina kasutatakse enamasti lakibensiini, tööstuslikult lisaks ka ksüleeni.

Üldjoontes on alküüd- ja õlivärvide kuivamisprotsess sarnane. Alküüdvärvide puhul toimub see aga kiiremini. Kuivamise algetapis haihtub põhiosa värvikiles olevast lahustist, misjärel sideaine reageerib õhus oleva hapnikuga ning tulemusena moodustub mitteelastne värvikile. Kuivamine on seda intensiivsem, mida kiiremini lahusti aurustub. Kuna oksüdatsiooniprotsess jätkub ka pärast värvi lõplikku kuivamist, muutub kile aja jooksul hapramaks. Alküüdvärvid sobivad hästi eritüüpsete aluspindadega (eriti puidu ja metalliga), tal on lai toonigamma, võime imenduda sügavale aluspinda, suur mehaaniline ning ilmastikukindlus, hea kattevõime ja tasanduvus ning kombineeritavus erinevate side- ja täiteainetega.

f) Lateksvärvid

Tegemist on veega vedeldatavate ehitusvärvidega. Lateksvärvidel on sideaineks väikeste piisakeste kujul vees dispergeeritud e hajutatud polümeer (nt polüvinüülatsetaat e PVA, akrülaat, eelnimetatute baasil moodustatud kopolümeer jne). Kui vesi aurustub lähenevad need üksteisele ja moodustavad kelme, mis vees enam ei lahustu. Kelme on painduv ja kuivab kiiresti, kuid lõplikud omadused kujunevad välja alles 2 nädala pärast.

Veepõhiseid emulsioone või lateksvärve on kasutatud nii sise- ja välisvärvidena kui ka kunstivärvina.

Pigmendid

Pigmendid on väga peened pulbrid, millel on oma värvitoon ja neid kasutatakse värvides värviandvate materjalidena. Värve tehakse põhiliselt pigmentidest ja sideainetest. Pigment ei tohi lahustuda sideaines. Värvimismaterjale, mida saab lahustada sideainetes (meediumis) nimetatakse värvaineteks (mitte pigmendiks). Pigmendid (samuti täiteained) on kõrgdisperssed ained, mis ei lahustu vees, lahustites ega kilemoodustajates. Pigmente võib jagada looduslikeks ja kunstlikeks; anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Igal pigmendil on oma keemilised ja füüsikalised omadused.

a) Pigmentide üldised omadused

Pigment - kõikidel pigmentidel, nii naturaalsetel kui ka sünteetilistel on üks ühine omadus - nad ei lahustu vees ega õlis.

Värvilised pigmendid jagunevad anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Mineraalse päritoluga anorgaaniliste pigmentide toonid võivad, tingituna keemilise ehituse eripärast, üksteisest suuresti erineda. Näiteks mõjutab seda pigmendi osakeste suurus: raudoksiidi värvitoon võib kõikuda oranžist punakaspruunini. Loodusliku päritoluga umbra, sieena ja ooker kuuluvad samuti raudoksiidpigmentide hulka, mida värviliste pigmentidena kasutatakse värvitööstuses kõige enam. Nimetatud pigmente iseloomustab hea valgus-, vee-, leelise- ja kuumakindlus (v.a kollane pigment). Keemiliste omaduste seisukohalt on anorgaaniliste pigmentide hulgas raskmetallide oksiide, sulfiide, karbonaate, kromaate, sulfaate, fosfaate ja silikaate. Väga vähe on kompleks metallo-orgaanilisi ühendid, nendest põhilised on Preisi sinine ja Smaragd roheline. Ainukestest elementidest kasutatakse suhteliselt puhtal kujul süsinikku (lambitahm, puusüsi), kulda, alumiiniumit.

Orgaaniliste pigmentide puhul on tegemist vees ning orgaanilistes lahustites reeglina mittelahustuvate sünteetiliste ainetega. Need on hea toonimistugevusega, puhtatoonilised ning rikkaliku värvigammaga.

Pigmentide näol on tegemist tahke ainega, mis säilitab oma tahke oleku ka pinnale kantuna. Olemuselt on pigmendid peeneteralised pulbrid, mis koosnevad imeväikestest (suurusega 0,01...50 µm) omavahel kokkuliimunud osakestest. Värvi valmistades tükikesed hajutatakse (dispergeeritakse) ning segatakse sideainega, tagades nende täieliku märgumise. Pigmente lisatakse kas kuiva pulbri või pasta kujul. Pigmentide esmaseks ülesandeks on värvitava pinna kaunistamine ja katmine ehk värvuse ja kattevõime (värvide kattev omadus eristab neid lakkidest), samuti värvikile tugevuse, UV-kiirguse, kemikaali- ja korrosioonikindluse tagamine.

Pigmendi hulgaga saab mõjutada värvi läiget, värvikile püsivust, nakkumist aluspinnaga ja veeauru läbilaskvust. Värvi omadused nagu värvitoon, ehedus (puhtus) ja läige, sõltuvad värvi imendumisest, pigmendi tera suurusest, kujust ja struktuurist. Pigmendi murdumisnäitaja on oluline kuna läbipaistva (transparentse) pigmendi kattevõime on proportsionaalne tema terade murdumisnäitajaga. Näiteks titaanoksiidil on murdumisnäitaja 2,55 ja tal on mistahes valgest pigmendist kõige parem valgedus ja kattevõime. Mida kõrgem on pigmendi murdumisnäitaja ja mida madalam on see lahustites seda suurem on valguse peegeldus ja valgete pigmentide korral, seda suurem on valgedus ja kattevõime. Üldine reegel on selline, et pigmendi kattevõime on proportsionaalne selle murdumisnäitajaga, osakese suuruse peensusega ja värvi sügavusega. Tavaliselt pigmendid, mis on raskmetallide ühendid omavad suurimat kattevõimet, erandiks on tahm ja ultramariin. Pigmentide valikul tuleb värvitüübi ja aluspinna iseärasuste kõrval arvestada ka nende ilmastikukindluse, toonistabiilsuse, intensiivsuse ja toksilisusega. Abipigmente (raskepagu, talki, vilgukivi) lisades saab värvikilele anda eriomadusi.

Teatud tulemuse saamiseks peavad pigmendid olema keemiliselt nii inertsed kui võimalik ja peavad olema muutumatud tugevate hapete, aluste ja kuumuse suhtes. Samuti peavad olema püsivad valguse, õhu ja niiskuse suhtes. Valgus, eriti päikesevalgus, on teatud fotokeemiliste reaktsioonide aktivaatoriks, mille tulemusel mõned värvid tuhmuvad, mõned aga tumenevad ja pruunistuvad. Valguse efekti kiirendab tavaliselt ka kuumus ja niiskus. Lihtsamad oksiidi pigmendid on reeglina kõige stabiilsemad, eriti valguse, õhu ja niiskuse suhtes. Stabiilsed on samuti ka karbonaadid, sulfaadid ja fosfaadid. Pigmentide keemiliste omaduste puhul vaadatakse ka kuidas nad käituvad erinevate tugevate keemiliste reagentidega. Näiteks karbonaadid, ultramariin, mõned oksiidid ja sulfiidid lagunevad hapete lisamisel, Preisi sinine on aga tundlik leeliste suhtes. Pigmentidel endil võivad olla aga kas happelised või aluselised omadused. Raskmetallide oksiidid (nt tsink oksiid, plii pigmendid) üldiselt on alused, nad võivad reageerida kuivanud õlide vabade rasvhapetega, moodustades elastse ja püsiva värvikile. Erandiks on aga näiteks titaanoksiid, mis on täiesti inertne ja ei reageeri värnitsaga.

b) Lühikokkuvõte mõningatest pigmentidest

Kriit (valge pigment, täiteaine ja tähtsam krundi koostisosa)

Kaltsiumkarbonaadi kõige levinum looduslik vorm on kaltsiit (CaCO₃). Seda leidub peamiselt settekivimites nagu kriit (ka lubjakivis), samas leidub teda ka moondekivimites nagu marmor. Looduslikku kriiti (CaCO₃) võib pidada üheks vanimaks sisevärvide toonimisvahendiks (kasutati nt liimvärvides) ja ta kuulub tänini värvide/pahtlite toorainete nimistusse. Lisatuna veepõhistele värvidele tekitab kriit läbipaistmatu, õlivärvi koostisse kuuludes aga läbipaistva, kuid pisut määrdununa tunduva värvikile.

Alates antiikajast kasutati seda odava valge pigmendina ja ka täiteainena odavates värvides. Kriiti kasutatakse põhiliselt laialdaselt maalides (ka seinamaalikunstis) krundina. Ta pole püsiv happelistes maalimisvahendites. Kriit on homogeenne materjal ja tavalistes tingimustes stabiilne Kriitkruntimist kasutati kõige tihedamini põhjapoolsetes maades (Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal). Tihti kriidile lisati tsinkvalget, et teha seda tihkemaks ja valgemaks.

Kriit on väga levinud pigment ja täiteaine ning esineb sageli ka käesolevas töös uuritud objektides.

Kips (valge pigment, täiteaine ja tähtsam krundi koostisosa)

Kipsi kasutati Egiptuses juba 2000 aastat e.m.a. ehitus- ja krohvimörtidena. Looduslik kips (CaSO₄·2H₂O) on kaltsiumsulfaadi dihüdraat. Looduslik kipsi kuumutamisel 120 °C juures tekib sellest semihüdraat (CaSO₄·½H₂O), seda tuntakse kas põletatud kipsi aga ka ehitus- või stukkkipsi (ka alabaster) nime all. Seda iseloomustab kiire tardumine ja kivistumine. Di- ja semihüdraatide kõrval eksisteerib ka kaltsiumsulfaadi veevaba vorm. Looduses leidub sellist vormi anhüdriidina. Anhüdriiti on võimalik saada ka kunstlikult dihüdraadi põletamise teel 300-400 °C juures. Mõlemad vormid, nii looduslik kui ka kunstlik anhüdriit, pole enam võimelised vee lisamisel tahkuma.

Kipsi kasutatakse mõningal määral ka kunstis. Kipsi on kasutatud krundina, samuti on mõne kunstliku pigmendi koostises, nagu näiteks modernses Veneetsia punases (raudoksiid punases). Viimasel ajal kasutatakse kipsi kõige enam kuivkrohvplaatide valmistamiseks.

Kips on kriidi kõrval laialdaselt kasutatav krunt ja ka täiteaine, seetõttu on selles punktis seda materjali veidi pikemalt kirjeldatud.

Titaanvalge (valge pigment)

Titaandioksiid (TiO₂) tuli valge pigmendina kasutusele 1920. aastatel. Tänaseks on see vallutanud kogu värvitööstuse juba sellepärast, et tema toonimistugevus (võime valgendada originaalselt musta või värvilist värvisegu) on mitmeid kordi parem teiste valgete pigmentide omast. Titaandioksiidi puhul on tegemist teadaolevalt kõige stabiilsema valge pigmendiga, mis ei lahustu leelistes, hapetes ega teistes lahustites, vastu ja ei ole toksiline ning tema väiksem tihedus võimaldab võrdse kaalu korral toonida suuremat hulka värvi. Titaanvalge on ka valguse käes püsiv ja sobib kokku kõikide sideainetega. Titaanvalge (erinevalt pliivalgest ja tsinkvalgest) ei oma kuivanud õlide korral kuivamist kiirendavat toimet.

Ideaalpildis koosneb titaandioksiid peaaegu sfäärilistest keskmiselt 0,15...0,25 µm läbimõõduga TiO₂ kristallidest. Et tegu on väiksema kui poole nähtava valguse lainepikkusega, hajutab selline kristall kõige paremini valgust, tagades pinnakattematerjali hea kattevõime. Titaanvalgel on kõige parem kattevõime võrreldes kõigi teiste valgete pigmentidega.

Kollane ooker (nimetatakse teisiti ka ookerkollaseks)

Kollane ooker on üks vanemaid muldpigmente, mida kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. See on looduslik muld, mis koosneb silikaadist, savist ja värviandvast põhikomponendist - hüdraatunud raudoksiidist (Fe₂O₃ · H₂O). Hüdraatunud raudoksiid on mineraal, nimega götiit. Mineraalsete pigmentide toonid võivad, tingituna keemilise ehituse eripärast, üksteisest suuresti erineda. Näiteks mõjutab seda pigmendi osakeste suurus: raudoksiidi värvitoon võib kõikuda kollasest pruunini.

Kollane ooker on valguspüsiv ja ilmastikukindel ning võib kokku segada kõikide pigmentidega. Mõnikord kollane ooker tumeneb õlis. Pigmenti kasutatakse kõikide maalimistehnikate korral. Kollane ooker muutub põletades punaseks (punane ooker) ja kaob siis ka hüdraatunud vee osa.

Kaadmiumkollane (kollane pigment)

Kaadmiumkollase valem on CdS. Pigmendil on peened, helekollased osakesed, oranžikad osakesed on kollakatest suuremad. Kaadmiumkollane avastati 1818. aastal ja 1825. aastal hakati pigmenti Saksamaal tootma. Pigmenti valmistatakse kaadmiumi sooladest sadestamisel sulfiididega. Olenevalt sadestamistingimustest, on võimalik saada kollast kuni kollakas-oranži värvi. Pigmendil on väga head katte- ja värvumisomadused, samuti on ta valguse, hapete ja leeliste suhtes püsiv. Kaadmiumkollast kasutatakse õlivärvides, akvarellvärvides, raamatu- ja seinakunstis. Kui kaadiumkollast segada ultramariiniga saadakse roheline, pliivalgega segades brilliantkollane värv.

Pliipunane (pliimenning) (punane pigment)

Pliipunane on pliioksiid (Pb₃O₄). Pliipunane on mikroskoopiliselt peenikesed, oranži värvi osakesed. Pigment on tuntud juba alates antiigist ja kasutusel ka tänapäeval. Pigmenti valmistatakse pliivalgest või pliikollasest oksüdeerides 480 ⁰C juures. Esmakordselt toodeti menningit tööstuslikult 1687 a Saksamaal. Pliipunasel pole pigmendina head püsivust. Valguse käes muutub ta aja jooksul pruuni kuni musta PbO₂-ni. Pigment ei sobi kokku vesiniksulfiidiga ja seetõttu ei sobi ta kokku ka selliste sulfiidpigmentidega nagu kaadmiumkollane, ultramariin. Menning on püsiv õlisideainetes.

Ultramariin (sinine pigment)

Ultramariini kasutati 3500 e.m.a. sumerite juures. Looduses leidub see mineraal lasuriidina, mis on poolvääriskivi. Lisanditeks on kaltsiit, kvarts, vilgukivi, püriit. Kunstlik ultramariin on kõrge puhtusega. Laialdane tööstuslik ultramariini tootmine algas 1829 aastal. Ultramariin on keeruka struktuuriga, sulfiidi sisaldav alumosilikaat, Na_8-10Al₆Si₆O₂₄S_2-4. Looduslikul ultramariinil on tihedus 2,4 g/cm³, kunstlikul 2,4 –2,7g/cm³,murdumisnäitaja on 1,5-1,6. Ultramariin on väga valguspüsiv ja leeliste suhtes stabiilne. Sobib kokku kõikide pigmentidega, välja arvatud plii– ja vasepigmendid. Looduslik ultramariini kasutatakse hinnaliste detailide, tahvelpildi- ja seinamaalikunsti juures. Kunstlikku ultramariini kasutatakse alates 19. sajandi esimesest poolest akvarell- ja temperatehnikas ja segatuna valge pigmendiga ka õli- ja seinamaalitehnikas.

Preisisinine (sinine pigment)

Preisisinine on raudheksatsüanoferraat(III) (Fe₄[Fe(CN)₆]₃). Sellel on väga peened, vormitud tuhm - kuni tumesinised osakesed. Preisisinine avastati 1704 aastal Berliinis. Preisisinise saamiseks on erinevaid sünteesimeetoteid. Tavaliselt saadakse seda Fe²⁺-soola sadestamisel K₄[Fe(CN)₆]-ga ning sellele järgneva sadestusprodukti oksüdeerimisel. Preisisinine sobib kokku kõikide pigmentidega. Sellel on erakordselt kõrge värvumisvõime kõigis sideainetes ja segudes. See pole püsiv leelistes, seega pole preisisinine kasutatav lubi-, tsement- ja silikaattehnikas. Kasutatakse lahjades ja õlistes sideainetes (pastell, liim, tempera, kaseiin).

Malahhiit (roheline pigment)

Malahhiit on aluseline vaskkarbonaat CuCO₃·Cu(OH)₂, selle tihedus on 4,0 g/cm³ ja murdumisnäitaja 1,6-1,9. Malahhiidil on tuhm roheline värvus. Seda looduslikku mineraalpigmenti saadakse samanimelise poolvääriskivi peenestamisel. Antiikajast kuni keskajani oli malahhiit hinnatuim roheline pigment. Tihti kasutatakse seinamaalikunstis. Malahhiit on valguse suhtes püsiv ja vastupidav leelistele. Malahhiit pole vastupidav vesiniksulfiidi suhtes (nt sulfiidpigmendid). Pigmenti on peamiselt kasutatud lubjaühendites. Liimvärvide jaoks oli malahhiit liiga kallis. Kasutati ka tahvelpiltide juures.

Umbra (pruun pigment)

Keemiline koostis on umbral sarnane pruuni ookriga, kuid see sisaldab veel ka mangaanoksiidi hüdraate. Mikroskoobiga on näha peeneid kollakaspruune, oranžikaspruune või ka värvituid osakesi. Umbra tihedus on 2,7...3,3 g/cm³ ja murdumisnäitaja 1,8...2,2. Looduslik umbra on muldpigment. Põletatud umbra (burnt umber) muutub punakas-pruuni värvi, kaotades nii keemiliselt seotud vee. Mangaani sisaldavat rauamulda tunti juba antiikajal. Umbra värvitoone on saadud ookri segust, põletatud siennamullast ja elevandiluumustast. Umbra sobib kokku kõigi pigmentidega, ta on tundlik sideainete suhtes. Umbra soodustab oma mangaanoksiidi sisalduse tõttu õlide kuivamist. Umbrat kasutatakse pastell-, liimis-, kasseiin-, tempera- ja õli tehnikates. Umbra kasutamine pole soovitatav aga freskotehnikas ja välisseina juures.

Lambitahm (must pigment)

Lambitahm on must, väga peeneteraline pigment. Lambitahm koosneb peaaegu puhtast süsinikust, lisaks on selles tõrva jälgi ja võib olla anorgaanilisi aineid. Lambitahma tunti juba 2000 aastat e.m.a Hiinas. Seda saadi taimeõlide mittetäielikul põletamisel. Euroopas hakati tahmavärvi laialdaselt kasutama 18. sajandil. Lambitahm sobib kokku kõikide pigmentidega, see on püsiv kõigis sideainetes, samuti on see vastupidav valgusele ja kemikaalidele. Peente osakeste tõttu kasutatakse seda tuššides, akvarellides ja trüki-tehnikas. Lambitahma kasutatakse harva molbertmaalidel ja seinamaalidel.

Sideained

Sideained on pigmente ja maalimisaluseid siduv mittelenduv osa, sideaine hoiab värvis pigmendi osakesi koos. Sideaine moodustab kelme, mis kinnitub alusele. Kelme sees on pigment ja muud värvi koostisosad. Sideaine määrab nakke alusega (adhesiooni) ja kelme osade omavahelise nakke (kohesiooni) ning värvi keemilised omadused.

Sideainelt eeldatakse eelkõige optilist sügavust ja head katmisvõimet. Maalimisvärvi katmisvõime sõltub pigmendi ja sideaine murdumisnäitaja suhtest. Mida suurem on murdumisnäitajate erinevus seda suurem on katmisvõime. Sideainel on võimalik kindlaks määrata omavärvi, sära, läbipaistvust, kattevõimet, heledust. Samuti saab määrata sideainete kleepuvust, vastupidavust.

· Õlid

Taimset õli saadakse erinevate taimede seemnetest, kuna peaaegu kõik taimede viljad ja seemned sisaldavad õlisid. Levinuim menetlus selleks on pressimine, mis võib toimuda kas külmalt või kuumalt. Maalimiseks mõeldud õli peab olema saadud külmmenetlusel. Taimeõlisid on kasutusel nii iseseisvate viimistlusmaterjalidena kui ka modifikaatoritena erinevate vaikude koostises. Samuti kasutatakse neid plastifikaatoritena ja sideainetena erinevate kattematerjalide koostises. Värvidele lisatav taimne õli on toatemperatuuri juures vedelas olekus ja on võimeline õhu käes kuivama ja kõvenema. Vähesel hulgal lisatakse õlisideainesse ka mõningaid teisi aineid: vaike, vaha, lakke.

Keemiliselt vaadates on maaliõlid glütseroolestrid erinevate rasvhapete (steariin, süsivesinikud, ja vitamiinid) jääkidega. Õli omadused sõltuvad põhiliselt nende koostises olevate rasvhappejääkide omadustest (vt lisas tabel 7). Küllastumata rasvhapped annavad õlile võime kuivada.

Rasvhappeid sisaldavad õlid jagunevad nende kuivamisaja järgi: kuivavateks (lina-, kanepi-, pähkli-, mooni-, päevalilleõli), poolkuivavateks (puuvilja-, maisi-, seesamiõli) ja mittekuivavateks (kastoor-, mandli-, oliivõli) õlideks (vt lisa 2 tabel 3 ja 4). Maalimisel kasutatakse eranditult kuivavaid õlisid, mis kuivades moodustavad tugeva, kuid elastse kile. Kuivamine on seotud küllastumata rasvapete sisaldusest õlis, sest nende C=C kaksiksidemed võimaldavad polümerisatsiooni ja oksüdatsiooni reaktsioone, mis aitab kaasa kile moodustamisele. Tegemist on kuivava õliga kui päras laiali määrimist õhukeseks kihiks, kuivab mõne päevaga. Linoleenhape juuresolek on oluline kuivamise kiirusele. Neist kõige kiiremini kuivab linaõli, talle järgneb pähkliõli, siis mooniõli, ja kõige aeglasema kuivamisega on päevalilleõli. Taimsete õlide suurim puudus on, et aja jooksul nad kõik tumenevad suuremal või vähemal määral.

Linaseemneõli

Linaseemneõli on linataime seemnetest saadav ekstrakt. Linaseemnekiududest õli saamiseks tuleb kõigepealt seemned puhastada ja eraldada materjalidest (õhuga puhumine või läbisõelumine). Seejärel seemned jahvatatakse peeneks, see lihtsustab õli ekstraheerimist. Jahvatatud puru kuumutatakse katlas (reaktoris) ja seejärel pressitakse õli seemnetest välja. Peale õli saamist tuleb see puhastada, et vältida hiljem kuivamisel probleeme. Kõik materjalid, mis annavad negatiivset mõju tuleb eemaldada. Kõige kergem puhastamismeetod on veega pesemine. Mittevajalike materjalide eemaldamisel õli muutub heledamas. Teine puhastusmeetod on õli jahutamine kas siis vee või lumega Kõige tähtsam meetod on nõrgalt happelise vedeliku nagu veiniäädika või siis väävelhappe lisamine. See hävitab fosfaatiidid ja suur hulk värvaineid. Puhastusprotsessis kasutatakse ka leeliseid nagu naatriumhüdrosiidi, mis samuti eemaldavad enamus lisandeid. Samuti kasutatakse ka õli pleegitamist.

On olemas erinevaid tüüpe linaseemeõlisid nagu näiteks puhutud linaseemneõli (inglise keeles: blown linseed oil), keedetud linaseemneõli (inglise keeles: boiled linseed oil) ja püsiv õli (inglise keeles: stand oil). Puhutud linaseemneõli (blown linseed oil) on valmistatud nii, et õhk on puhutud läbi õli. Põhiline tunnusjoon on see, et ei lisata kuivatusaineid. Puhumine toimub seega pika aja vältel. Samal ajal õli kuumutatakse mõõdukalt (temperatuuri 40-150 °C piires). Keedetud linaseemneõlile (boiled linseed oil)on lisatud orgaanilise happe metallsoolasid. Tavaliselt linaseemneõli kuumutatakse temperatuuril 150 °C metalloksiidide, karbonaatide või atsetaatidega. Õhk võib (samas ei pea) läbida õli. Viskoossus ja happelisus kasvab aeglaselt. Püsiv linaseemneõli (stand oil) saadakse kui kuumutatakse kõrgemal temperatuuril, et viskoossus kasvaks. Temp varieerub 270-310 °C vahel. Selle tagajärjel tekib suur kogus lenduvaid ja osaliselt kergsüttivaid lagunemisprodukte.

Linaseemned sisaldavad 30 - 40 % õli. Linaseemneõli on kuivav õli kuna see sisaldab palju küllastumata rasvhapete estreid. Nende rasvhape estrite koostises on 10- 24 % oleiin-, 12-19 % linool-, 48-60 % linoleen-, 2-8 % steariin-, 4-10 % palmitiinrasvhappeid. Linaseemneõli koostis oleneb paljudest faktoritest, nagu näiteks seemnete kvaliteedist, kliimast, pinnasest ja ka ekstraheerimise ja puhastamise meetoditest.

Linaseemneõli tunti Taanis 3000 aastat e.m.a. Alates 12. sajandist hakati linaseemneõli kasutama maalrivärvides sideainena. Linaseemneõli tihedus on 0,93...0,94 g/cm³, murdumisnäitaja on 1,484 ja see lahustub benseenis, bensiinis, eetris ning tärpentinis. Linaseemneõli kasutatakse õlivärvides sideainena. Õlivärvid on heade katteomadustega ja need on ilmastikukindlad. Pliivalgel (aluseline plii karbonaat, Pb₂CO₃·Pb(OH)₂), kollasel ja punasel pliioksiidil (PbO ja Pb₃O₄), kaltsiumoksiidil (CaO), tsinksulfaadil (ZnSO₄) või umbreal (sisaldab raud- ja mangaanoksiidi) on positiivne efekt kuivamise kiirusele.

· Vahad

Looduses leidub üle 100 erineva vaha liigi. Vahadeks nimetatud materjalid ei moodusta keemiliselt homogeenset rühma, need on ained, mis sisaldavad pikka süsivesinike ahelat, happeid, alkohole ja estreid või nende segusid. Seega vahad koosnevad estritest, alkoholidest, vabadest alifaatsetest karboksüülhapetest, ketoonidest ning süsivesinikest. Erinevalt rasvainetest ei moodustu estrid glütseroolist, vaid on pika ahelaga alkoholide ja hapete ühendid. Need materjalid võivad olla nii loomset (putukad) kui taimset (katavad lehtede või viljade pindu) päritolu, viimased on ka mineraalset päritolu (parafiin) vahade algallikaks.

Vaha on happeline ja värvide sideaines leiduvale õlile parim kaitse niiskuse eest. Vaha lahustub orgaanilistes lahustites väga aeglaselt. Õlis lahustub vaha vaid siis kui seda soojendada. Vaha on tähtis lakikomponent. Ise on ta kattematerjaliks liialt pehme, õhu soojenedes muutub ta kleepuvaks ja määrdub seetõttu kergesti, võttes enda külge ruumis lenduvat tolmu. Kui segada vaha ja dammaravaiku, suurendab vaha mitmekordselt vaigu vastupidavust ja koos moodustavad nad oma omaduste poolest parima pildilaki.

Mesilasvaha

Mesilasvaha saadakse mesilastelt Apis mellifera. Vaha koosneb peamiselt kõrgete rasvhapete (C-aatomeid paarisarv: 16-36) estritest ja kõrgmolekulaarsetest üheaatomilistest alkoholidest. Mesilasvaha on püsiva koostise ja omadustega (sulamistemperatuur 60-65 °C), sõltumata sellest, kust seda korjati. Peaaegu kõik vaha komponendid lahustuvad kloroformis, mesilasvaha lahustub alati white spirit’is, ksüleenis, benseenis, bensiinis, vees ei lahustu, kuid on veeauru poolt läbitav. Mesilasvaha on rabe, kuid soojalt plastne.

Mesilasvaha sobib kokku kõikide pigmentide ja värvainetega, see on elastne, hüdrofoobne hapete suhtes püsiv ja poleeritav. Mesilasvaha kasutatakse sideainena värvainetes, samuti seinamaali kunstis. Mesilasvaha kasutatakse ka õlivärvides stabilisaatorina. Restaureerimis- ja konserveerimistöödes kasutatakse mesilasvaha kaitsesegudes. Aastasadu on peamiseks maaltehniliseks vahaks olnud mesilasvaha ja seda peetakse vahade prototüübiks. Mesilasvaha kasutati liimina, kattematerjalina ka mumifitseerimisel (vanas Egiptuses), samuti kasutati antiikajal maalikunstis sideainetes. Tänapäeval mõistetakse sõna „vaha“ all kõiki orgaanilisi materjale, mis on oma füüsikaliste ja ka keemiliste omaduste poolest sarnased mesilasvaha kasutatavuse ja omadustega.

· Vaigud

Vaigud on puudest väljaimbuvad vees lahustumatud vedelikud. Need on mitmekomponendilised süsteemid, mis koosnevad tervest reast kindla koostise ja struktuuriga individuaalsetest keemilistest ühenditest. Täpsemalt, vaiguks nimetatakse peamiselt taimse päritoluga orgaaniliste ühendite segu, mis sisaldab vaikainete kõrval mitmeid alkohole, estreid, eeterlikke õlisid, fenoolseid ühendeid ja vett. Vaigud on võimelised moodustama klaasitaolisi, kuumutamisel pehmenevaid ja vees lahustuvaid moodustusi. Naturaalseid vaikusid on kasutatud varajastest aegadest, peamiselt lakkidena, kuid ka värvide sideainete ja liimidena. Neid on tihti segatud õlide või vahadega, viimaste kõvaduse ja adhesiooni parandamiseks ning sulamistemperatuuri tõstmiseks.

Õhu käes vaigud tahenevad aeglaselt ja eeterlike õlide lendumise, oksüdeerumise ja polümeriseerumise tõttu muutuvad kõvaks. Naturaalsed vaigud jagatakse kõvadeks, nagu merevaik, kopaal ja pehmeteks, mille hulka kuuluvad dammaravaik, massiksivaik, pistaatsiavaik ja lehisevaik. Kunstlikul teel toodetavatest vaikudest võiks nimetada alküüdvaiku. Tänu oma läbipaistvusele toovad vaigud värvide omadused esile, takistavad värvide tuhmumist ja kaitsevad neid niiskuse eest. Maalimisel kasutatavad vaigud peavad vastama järgmistele nõuetele: a) vaigud peavad olema keemiliselt neutraalsed värvides sisalduva õli ja pigmendi suhtes; b) vaigud ei tohi olla hügroskoopsed, s.t. nad ei tohi õhust niiskust imada; c) vaigu värvus peab olema hele; vaik peab lahustuma taimsetes õlides ja orgaanilistes lahustites. Vaikude elastsus kuivades väheneb ja nad muutuvad rabedateks. Seepärast ei saa vaigud puhtal kujul värvide sideaineks olla. Neid lisatakse vähesel hulgal õlile. Taoline sideaine parandab värvide kvaliteeti ja vastupidavust ajale. Vaikude lisamine väldib värvide tuhmumist, pragunemist, kokkutõmbumist, suurendab värvide nakkuvust krundiga ja omavahel ning tänu vaigulisandile kuivavad värvid ühtlasemalt. [1, 2] (vt lisa 3 tabel 6)

Eristatakse pehmeid ja kõvu kopaale, esimesed sulavad temperatuuril 130-180 ^oC, teised ~300 ^oC juures.

Pehmed ehk mittetõelised kopaalid, nagu manila, india ja kauri kopaalid ei ületa dammaravaigu, mastiksi ja kampoli kõvadust. Nendest valmistatakse madalakvaliteedilisi kiirestikuivavaid piiritus- ja tärpentinlakke. Kauri on Austraalia vaik, mis saadakse Agathis Australise nimelisest puust. Manila kopaalid e. agatkopaalid on india päritolu korral saadud puust nimega Agathis alba, teised samanimelised tuuakse Filipiinidelt. Sulavad kergesti ja annavad õliga koos laki, mille kile ei turbu vees.

Kõvad ehk tõelised kopaalid leiduvad liivapinnases paarikümne cm kuni 1m sügavusel. Need on jäänused kunagi kasvanud puudest. Kõige kõvemad nendest on nn. Sansibaari kopaalid. Kõvu kopaale saadakse ka kopaiisapuudelt (Trachylolium Verrycosum). Kopaalid on olnud maalimises kasutuses alates XVII sajandist. Aga kõik iidsete kopaalide leiukohad olid selle sajandi alguseks ammendatud ja kui belglased okupeerisid Kongo siis ilmus turule kopaal Kongo. See vaik oli põhitooraine eriti hinnaliste õlilakkide jaoks.

Dammaravaik

Dammaravaik leiab kasutust alates 19 saj. teisest poolest. Toodetakse taimedest (Araukaaria), mis kasvavad Indoneesias, Malaisias, Indias. Sulab 80-100 ^oC juures ja on väga hügroskoopne.

Taimi, mis eraldavad dammara tüüpi vaiku, on arvukalt: neid loendatakse üle 500 liigi ja nad kuuluvad perekonda Dipterocarpaceae. Puud kasvavad Uus- Meremaast Filipiinideni, kuid peamiselt Indoneesia saartel.

Tööstuslikult sulatatakse dammara ümmarguseks kahvatukollast värvi massiks. Dammara lahustub white spirit’is, tärpentiinis, aromaatsetes solventides ja enamikes süsivesinikes, etanoolis lahustub ainult osaliselt. Selle tunnuse järgi saab dammarat eristada kampolist ja manila pehmetest kopaalidest, mis lahustuvad etanoolis jäägita. Alkoholi lisamisel dammara lahusele sadestub vahajas jääk 15-20%-lises mahus. Lahustumisel tärpentinis annab dammara särava, läbipaistva ja värvitu kelme. Dammarat lahustatakse leiges solvendis, kuna tulemuseks on läbipaistvama laki teke. Võrreldes teiste naturaalsete vaikudega pole dammara nii happeline. Järelikult saab teda kasutada koos aluseliste pigmentidega või linalõuendil.

Lisaks looduslikule dammaravaigule on kirjeldatud lühidalt ka kunstlikul teel toodetavat alküüdvaiku.

Alküüdvaik

Alküüdvaik saadakse looduslike õlide sünteesi tulemusena. Alküüdvaiguks nimetatakse modifitseeritud polüestervaiku. Modifikaatoritena kasutatakse tavaliselt taimseid õlisid, taimseid ja sünteetilisi rasvhappeid, kampolit, aromaatseid monokarboksüülhappeid jt. Tihti kasutatakse ühe vaigu koostises korraga mitut erinevat modifikaatorit. Lihtsustatult kujutab alküüdvaik endast rasvhapete, alkoholide ning pehme kuivatatud õli segu. Õli sisalduse järgi jaotatakse alküüdvaigud vähese õli (õli sisaldus alla 40 %), keskmise (41-60 %) ja rohke õli (61-70 %) alküüdvaikudeks.

Valmis alküüdvärvi otstarve ning omadused sõltuvad suuresti nii sideaineks kasutatud õli tüübist (nt linaseemne-, soja-, männi- või kookosõli) kui ka kogusest. Mida suurem on õli sisaldus, seda elastsem ja ilmastikukindlam on moodustuv värvikile ning seda enam sarnanevad tema omadused õlivärvile. Väiksem rasvasisaldus tingib jäigema ning tugevama kile.

Alküüdvaigu kasutuselevõtt 1930. a. Tingis õlivärvi taandumise. Alküüdvaigul on paremad omadused: kiirem kuivamine, korralik läige, mehaaniline tugevus. Alküüdvaigud on laialt kasutatavad tööstuslike kattematerjalide, värvide koostises erinevate pindade (metalli, puidu jt) katmisel.

· Valgud (proteiinid)

Valgud on kõrgmolekulaarsed ühendid, mille aminohapped on peptiidsidemetega (-CO-NH-) seotud pikkadeks ahelateks. Valgud on elusorganismide põhikomponendid. Lihtvalgud ehk proteiinid koosnevad ainult amiinohappeist. Lihtvalgud on kollageenid (sidekoe, luude, naha jms struktuurvalgud), keratiinid (villa, karvade, küüniste valgud), fibroiinid (albumiinid jt). Liitvalgud ehk proteiidid sisaldavad peale lihtvalgulise osa aga veel mittevalgulist komponenti nagu sahhariide, rasvu, fosforit, mettallioone jt. Liitvalgud on näiteks piimavalk – kaseiin, hemoglobiin, ensüümid jt.

Valgud (ehk proteiinid) on seega biopolümeerid, mille koostisse kuulub 20 lihtsat nn valgulist aminohapet. Iga individuaalse valgu jaoks on iseloomulik tema koostisse kuuluvate aminohapete kindel kogum ja nende protsendiline koostis.

Proteiinid on üsna stabiilsed oksüdatsiooni suhtes, sobiva temperatuuri ja niiskuse juures toimuvad vaid väikesed keemilised muutused. Nende vaenlane on siiski niiskus, sest see võib nii aeglustada hüdrolüüsi peptiidsidemetes, vähendades niiviisi molekulmassi, kui ka soodustada fungide ja bakterite „õitsemist“.

Kalaliim

Kalaliimi tuntakse võõrkeelses terminoloogias mitmesuguste nimetuste all. Tuurakalaliim (n-ö „õige“ kalaliim), mida saadakse suure tuura ujupõiest (õhukesed valged kuni kollased plaadikesed) ja Sterlet’ (Hausenbleseleim) liim, mida valmistatakse väikese tuura või sterlet’ ujupõie baasil (poolläbipaistvad valged kuni kollased plaadikesed).

Loomsetest liimidest kalaliimi peetakse väikseima struktuurilise stabiilsusega liimiks. See on ilmselt seotud molekulis olevate aminohapete madalama proportsiooniga. Liimile lisatakse vahel ka plastifikaatoreid (glütseriin, sorbitool, mesi) ja säilitusaineid (boorhape, β-naftool, ZnSO₄).

Loomseid liime, (seal hulgas kalaliimi) ei saa kasutada vesikullatise puhul, kuna viimane on tundlik niiskuse suhtes. Nende kasutamine pole võimalik ka tolmutaoliste valgete maalingute korral, kuna nad jätavad kuivamisel plekke. Kõigi loomsete liimide ühiseks puuduseks on see, et neid on ebamugav kasutada: neid tuleb soojendada, sealjuures väheneb vee hulk ja suureneb liimi kontsentratsioon. Vananedes kaotavad nad liimimisvõime ning kolletuvad kergesti. Loomsed liimid on tundlikud niiskuse ja hallituse suhtes, nende eeliseks on aga suur kõvenemiskiirus, hea nake ja liimliite elastsus.

· Süsivesikud (sahhariidid)

Sahhariidid (süsivesikud) on looduslikud ühendid. Nende molekulid koosnevad süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Enamikus sahhariidides on vesiniku ja hapniku suhe samasugune nagu vees. Sahhariidid jaotatakse monosahhariidideks, oligosahhariidideks ja polüsahhariidideks. Polüsahhariidid (näiteks tärklis ja tselluloos) on kõrgmolekulaarsed ühendid, mille monomeerideks on monosahhariidi (glükoos) jäägid. Nende monomeerlülideks on tsüklilised suhkrujäägid, mis on omavahel seotud glükosiidsidemetega.

Sahhariidid on looduses kõige levinumad orgaanilised ühendid. Neid leidub kõigis elusorganismides, kus nad on põhilisteks energiaallikateks ja varuaineteks. Eriti hulgaliselt esineb neid taime riigis.

Kummiaraabik (või araabia kumm)

Kummiaraabik on saadav mitmesugustest akaatsiatest, mida tarvitatakse droogina ja kleepainena. Akvarelli vanimad ja ka põhilised sideained on mitmesugused viljapuuvaigud, millest veega lahustades liimi saab. Vahemere ja Punase mere piirkonnas on käepärasemad akaatsiavaigud, neist levinuim kummiaraabik. Seda tunti juba Vanas-Egiptuses.

Kummiaraabik koosneb kaltsiumi, magneesiumi või kaaliumi sooladest, orgaanilisest happest. Kummiaraabiku makromolekulidel on molekulmass 250 000 ja 300 000 vahel. Kumm lahustub aeglaselt kuid täielikult kaks korda sellest suuremas vee koguses. Kummiaraabik on suurepärane kaitsev materjal ja seetõttu kasutatakse seda tihti emulsioonide ja dispersioonide stabilisaatorina ja paksendav aine. Kummi vesilahuseid on kasutatud sideainena vesivärvides ja guaššides ning paberi ja kartongi korral kasutatakse seda liimina. Seda kummi kasutatakse ka ümbrikutel ja markidel.

Tabel 1. Tähtsamate sideainete jaotus keemilise koostise põhjal

Looduslikud orgaanilised sideained
Vahad	Kuivavad õlid	Vaigud	Loomne liim (proteiin)	Taimne liim (süsivesikud)
Mesilasvaha parafiin karnaubavaha montanvaha e. mäevaha	linaseemneõli magunaõli kreekapähkliõli päevalilleõli	merevaik, kopaal dammara, mastiks, sandarak, šellak kolofoonium, palsamid	kasseiin kanamuna kondiliim nahaliim kalaliim	tärklis dekstriin kummid kummiaraabik

Tabel 2. Levinumate pigmentide omadused

PIGMENDI NIMETUS	KEEMILINE KOOSTIS	KASUTUSELE VÕETUD ja KASUTUSES KUNI	PÄRITOLU		MURDUMISNÄITAJA (n_D)	IRS ANALÜÜS
PIGMENDI NIMETUS	KEEMILINE KOOSTIS	KASUTUSELE VÕETUD ja KASUTUSES KUNI	looduslik	kunstlik	MURDUMISNÄITAJA (n_D)	IRS ANALÜÜS
VALGE
Pliivalge	2PbCO₃· Pb(OH)₂	e.m.a - kaasaeg		x	2,1	x
Tsinkvalge	ZnO	1834 a. - kaasaeg		x	2,08	x
Litopoon	ZnS + BaSO₄	1853 a. - kaasaeg		x	1,7 - 2,6	x
Baariumvalge, nat	BaSO₄	e.m.a - kaasaeg	x	x	1,6...1,7	x
Titaanvalge	TiO₂	1920-ndad - kaasaeg		x	2,6...2,9	x
Kriit	CaCO_3,mineraalne lisand	e.m.a - kaasaeg	x		1,6	x
Kips	CaSO₄· 2H₂O + savi, liiv	e.m.a - kaasaeg	x		1,52	x
KOLLANE
Kollane ooker	Fe₂O₃· nH₂O + mineraalne lisand	e.m.a - kaasaeg	x		2,0...2,4	x
Massikot	PbO	e.m.a - kaasaeg		x	2,5...2,7	x
Naapoli kollane, nat	Pb(SbO₃)₂/Pb₃(SbO₄)₂	14. saj - 18.saj	x	x	2,0...2,3	x
Auripigment	As₂S₃	e.m.a - 19.saj	x		2,4...3,0	ei saa
Kroomkollane	PbCrO₄	1820 a. - kaasaeg		x	2,3...2,5	x
Kaadmiumkollane	CdS	1820-ndad - kaasaeg		x	2,3...2,5	x
Sienna	Fe₂O₃·nH₂O + MnO₂ +Al₂O₃·SiO₂ ·2(H₂O)	e.m.a - kaasaeg	x		2,1	x
India kollane	C₁₉H₁₈O₁₁Mg · 5 H₂O	1620. a - 1900 a.	x		1,7	x
PUNANE
Punane ooker	Fe₂O₃ + savimineraalid	e.m.a - kaasaeg	x		2,8...3,0	x
Kinaver	HgS + mineraalsed lisandid	e.m.a - kaasaeg	x	x	3,1...3,8	ei saa
Pliimenning (pliipunane)	Pb₃O₄	e.m.a - kaasaeg		x	2,4	x
Realgaar	As₂S₃	e.m.a - 19.saj	x	x	2,46	ei saa
Karmiin	C₁₈H₁₂O₉ või C₂₂H₂₀O₁₃	16.saj	x			x
SININE
Ultramariin, nat	Na_8-10Al₆Si₆O₂₄S_2-4	e.m.a - 19.saj	x	x	1,5...1,6	x
Asuriit	2CuCO₃·Cu(OH)₂	e.m.a - 18. saj	x		1,7...1,8	x
Smalt	K₂O·SiO₂·CoO	16. saj - 19. saj		x	1,5	x
Koobaltsinine	CoO·Al₂O₃	1804 a. - kaasaeg		x	1,7	x
Preisisinine	Fe₄[Fe(CN)₆]₃	1704 a. - kaasaeg		x	1,5...1,6	x
Egiptuse sinine	CaCuSi₄O₁₀	e.m.a - kaasaeg		x	1,6	x
Indigo, nat	C₁₆H₁₀N₂O₂	e.m.a - kaasaeg	x	x		x
ROHELINE
Roheline muld	Al, Fe^II, Fe^III, Mg, K-silikaat	e.m.a - kaasaeg	x		2,65	x
Malahhiit	CuCO₃·Cu(OH)₂	e.m.a - 18. saj	x		1,6...1,9	x
Vaseroheline	Cu(OH)₂·2(CH₃COO)₂	e.m.a - 19. saj	x	x	1,5	x
Schweinfurti roheline	Cu(CH₃COO)₂·3 Cu(AsO₂)₂	1814 - 1920.a		x	1,7...1,8	x
Koobaltroheline	CoO·nZnO	1780 a - kaasaeg		x	1,9...2,0	x
Kroomoksüüdroheline	Cr₂O₃	1809 a. - kaasaeg		x	2,5	x
PRUUN
Pruun ooker	Fe₂O₃alumosilikaadiga	e.m.a - kaasaeg	x		1,8...2,2	x
Umbra, nat	Fe₂O₃ · MnO₂ ·nH₂O + Si + Al₂O₃	16.saj - kaasaeg	x		1,6...1,7	x
Van-Dycki pruun	pruun süsi, mis sisaldab Fe₂O₃ (org. pigment)	16.saj - kaasaeg	x		1,8...2,3	x
Asfalt	süsivesiniksegu orgaaniliste ja anorgaaniliste lisanditega	17.saj - kaasaeg	x			x
MUST
Viinamarjamust	C	e.m.a - kaasaeg		x		x
Elevandiluumust	C+Ca₃(PO₄)₃	e.m.a - kaasaeg		x		x
Lambitahm	C	e.m.a - kaasaeg		x
METALLID
Kuld	Au	e.m.a - kaasaeg	x			ei saa
Hõbe	Ag	e.m.a - kaasaeg	x	x		ei saa

maal

Sunday, October 13, 2013

koloriit. Monet

Saturday, October 12, 2013

Eesti kunstilingid

kunstnike kodulehed

KUNSTITEADLIKUSE KESKUS

Meeldetuletuseks: kunstiajalugu

Lühiülevaade Maalimaterjalidest: värvidest, pigmentidest ja sideainetest